Tavakodaniku jaoks on riigi infosüsteemide koordineerimine sh infoturbe korraldus alati ühe tervikuna tundunud. Infoühiskond on Eestis arenenud tasemele, kus üksikutel osapooltel on üha raskem midagi tähelepanuväärset korda saata. Lõppkasutajad, olgu nendeks tavakodanikud, näevad teenuseid ühtsest teenuste ruumist. Neid (meid) ei huvita otseselt teenust osutav organisatsioon, vaid teenus ise. Selleks, et seda ootust täita, on vaja panust kõigilt osapooltelt – kõik avaliku sektori asutused, ettevõtjad ja ka tavakodanikud ise. Koostöös saavad kõik panustada Eesti edusse infotehnoloogia tulutooval rakendamisel. Infotehnoloogia annab meile oma elutegevuse paremaks korraldamiseks palju uusi võimalusi. Kuid tuleb meeles pidada, et uute võimalustega kaasnevad ka uued ohud. Infoturve on teema, mis vajab üha hoolsamat käsitlemist. Võimalused selleks ajas on muutunud. Eesti riik on praeguseks jõudnud selgele arusaamisele, et turvalise e-riigi toimimiseks ei piisa üksiksammudest, vaid võimalikele mureküsimustele tuleb läheneda süsteemselt – nii ennetades ohtusid, kui ka võideldes tagajärgedega. Ühtse tulemusliku infoturbepoliitika rakendamisel on meid lähiajal ootamas mahukas tegevuspõld – infoturve puudutab tervet organisatsiooni, selles olevaid protsesse, inimesi, IT süsteeme, ruume jne. Sõltuvalt valdkonnast on infoturbe fookus ja riskid varieeruvad, kuid üldpõhimõtted siiski samad. Kahjuks peab tõdema, et avaliku sektori toimemudel on küllaltki vertikaalne. Näiteks, toimiva haldusmudeli kohaselt on loodud valdkondlikud ametkonnad, millede funktsioonid on enamasti mittelõikuvad. Tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures osutuvad edukaks ametkondade ülesed lahendused. Tulevik peab sõltuma avaliku sektori koostoimest või -võimest. Et selles edukas olla, peab veelgi enam edendama asutuste vahelist suhtlust, era- ja kolmanda sektori sidumist riigi infosüsteemiga ning riigi infosüsteemide sidumist teiste riikide infosüsteemidega. Eesmärk peab olema selline, et infosüsteeme välja arendades tuleb neile läheneda riigi kui terviku ehk horisontaalsest vaatest. Nii saame IT-võimalusi kasutades kaasa aidata kogu riigi paremale toimimisele – konsolideerimine. Eesti avalik sektori ja ühiskond vajab infoühiskonna strateegiat, mis arvestab olemasolevat ja tulevikus loodavat IKT taset. Raamistik selleks on loodud – Eesti infoturbestandard (E-ITS), mis jõustus jaanuaris 2023 ja mõeldud avaliku sektori asutustele. Avaliku sektori töötajatele peab E-ITS-i rakendamine saama tööprotsessi loomulikuks osaks. E-ITS-i peavad rakendama kõik organisatsioonid, kes täidavad avalikke ülesandeid. Kas iga avaliku sektori asutus peaks võtma kohustuse ise E-ITS rakendamise tervikuna, siis kindlasti mitte. Riigil on olemas oma tööriistad, kuidas seda konsolideeritult teha. Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) on riiklik kompetentsikeskus, kes kujundab ja kindlustab Eesti digiühiskonna alustalasid – arendab ja haldab digiriigi keskseid tehnoloogilisi platvorme ning tagab riigi küberturvalisuse. Samas ei ole riigis, sarnaselt kinnisvara haldusele (RKAS näide) välja kujunenud keskset asutust, mille tegevuse eesmärgiks on riigi infosüsteemide koordineeritud arengu ja haldamise tagamine.
RKAS näitele omaselt, loodav Eesti avaliku sektori asutuste digivarakeskkonna ja -teenuse osutamise kompetentsikeskus, mille põhipingutus on tsentraliseerida ja optimeerida riigi kasutatav digivara ja selle kulud, tehes koostööd erasektoriga, et tagada riigiasutustele turukonkurentsis parimad lahendused. Riigi digivarakeskkonna ja -teenuse osutamist tuleb käsitleda teenusekeskse organisatsioonina, mis tähendab, et kõiki ametnike, ettevõtjate, kodanike ja tarkvara poolt sooritatavaid tegevusi vaadeldakse ühtse teenuspaketina. Eesmärk on pakkuda paindlikke lahedusi lähtudes ettevõtte suurusest, ajalistest ja rahalistest võimalustest, kehtivatest nõuetest ning ka analüüsides tuleviku vajadusi.
Aasta kümnete vältel on Eesti avalikus sektoris võetud suund infrastruktuuri teenuste konsolideerimisele, mille tänase päeva tulemväärtus on erinevate ministeeriumite haldusala IT majad. Haldusala siseselt on taolised sammud (konsolideerimine) aidanud kokku hoida digivarakeskkonna ja -teenuste halduskulusid. Sellest edasine areng on aga jäänud selle taha, et on puudunud selge kokkulepitud seisukoht, milliseid infrastruktuuri teenuseid (ja kellele) peaks pakkuma keskselt riigi tasemel, milliseid ministeeriumi valitsemisala tasemel ja millised peaks jääma iga asutuse enese korraldada. Nüüd on see põhimõtteline seisukoht välja kujunenud ja järgmise sammu astumiseks aeg soodne. Avaliku sektori ülene infoturbe korraldus peab üheks tervikuks kokku siduma erinevad teenindavad väärtusahela osad, mida siiani on riigis käsitletud eraldiseisvatena vastavalt valitsemisalade funktsioonile ja mida seetõttu ei ole olnud võimalik juhtida väärtusahela kui terviku efektiivsusest lähtuvalt.