Praktika näitab, et ohu või kriitilise intsidendi juhtumise korral määrab inimese käitumise, nii individuaalne kui kollektiivne hirm, ohu tunnetamine. Tugev närvivapustus mobiliseerib organismi- energia tulv, kasvab lihaste jõud, suureneb võime ületada takistusi jne. Samas hämardub teadvus, kaob võime õigesti hinnata olukorda, kuna kogu tähelepanu on pööratud kohutavale sündmusele. Sellises seisundis võetakse käsklused vastu eelneva analüüsi ja hinnanguta, inimesed tegutsevad automaatselt, ilmneb kalduvus jäljendada teisi.
Paanika avaldub põhiliselt nö jäigastumises (liikumatus) või fuugavormis (jooks). Jäigastumisele on iseloomulik täielik lihaste nõrkus, tegevuse aeglustumine, üldise pidurdumisega kuni äärmuseni: täieliku liikumatuseni, kus inimene ei ole füüsiliselt võimeline käsklusi andma ega neid täitma.
Uurimused näitavad, et 85-90% ohu või kriitilise intsidendi juhtumi korral reageerivad „juugavormis“ (jooks). Seejuures on liigutused sh kriitiline mõtlemine kaootilised- käed, keha ja hääl värisevad. Kõik on kiire, ebajärjekindel, olukorras orienteerutakse pealiskaudselt.
Kui organisatsioonis puudub organiseeritud juhtimine (koordinatsioon), võivad inimesed paanikas olles tekitada ummikuid evakuatsiooniteedel, üksteist vastastikku traumeerida jms.
Enamik inimesi (kuni 90%), on haaratud „üldisest saginast“, nad on võimelised õigesti hindama situatsiooni ja tegutsema arukalt, kuid tundes hirmu ning nakatades sellega üksteist, loovad nad äärmiselt toksilise tingimused tegevuskeskkonnas ja eos on halvatud organiseeritud toimemehhanism.
On väga oluline õpetada isikkoosseisule stressiseisundis kollektiivi juhtimise psühholoogiat intsidendi, suurõnnetuse korral. Need teadmised on eriti vajalikud organisatsiooni erineva astme juhtidele, kes on oma ametikoha tõttu kohustatud otsustavalt organiseerima (koordineerima) kollektiivi tegevusi.
Et eos vältida paanika tekkimist kriitilises olukorras, on vaja inimesi pidevalt juhtida. Selleks on juhil vaja haarata isikkoosseisu tähelepanu, kutsuda üles säilitama rahu ja vastutama nende käitumise ja tegevuste eest. See on parim meetod võitluses hirmuga kollektiivis ja parim viis tagada korrapärane tegevus.